Leidsin, et rohkem vajalikud teemad olid autoriõigused ja sotsiaalse tarkvara, veebikeskkona kujundamine meeskonnatööks ning arvutite turvalisus.
Vähem vajalikuks pidasin infoühiskonna loengut, see oli liiga teoreetiline.
Täiendavalt oleks soovinud kuulata Google firma kohta.
Mis mulle loengu puhul ei meeldinud oli see, et anti kogu aeg kodutöid teha, pluss grupi töö ja kolm esseed. Oleks võinud siis ainepunkte rohkem anda see aine.
Monday, December 19, 2011
Essee nr.3
Apple – disain või funktsionaalsus?
Loogiline oleks oodata, et need kaks, funktsionaalsus ja disain, käivad käsikäes, et tooted on võimelised täitma seda funktsiooni, milleks nad on loodud (ehk siis on funktsionaalsed) ja nende kujundamisel on lähtutud põhimõttest muuta tooted senistest lihtsamateks, huvitavamateks, turvalisemateks, loodussäästlikumateks, ning anda neile parem väljanägemine ning suurem kasutusmugavus (ehk siis on hea disainiga). Kui muud IT-tooteid väljatöötavad firmad üritavadki neid eemärke paralleelselt ja tasakaalukalt järgida, et kliente mitte pahandada ja turuosa võita, siis Apple eristub siin selgelt oma ülejäänud konkurentidest. Apple on vist tõesti selline unikaalne firma, mille puhul võib tekkida õigustatud küsimus, kas firma peamine eesmärk on tagada toote parim funktsionaalsus või on esiplaanil hoopis disain. Kindel on ainult üks, selle firma puhul ei ole olnud omanike eesmärgiks mitte raha, vaid soov luua midagi uut ja tunda oma tööst rahuldust.
Kui muude firmade toodete puhul räägitakse ennekõike müügimahtudest, toodete funktsionaalsusest, hinnast, kasumist, siis Apple’i puhul on huvi fookus suunatud pigem sellele, et milline see uus toode välja näeb, mida uut teeb, kuidas maailma muudab. Väga suures osas on Apple’i innovaatilise ja mängleva imago taga firma looja ja karismaatilne juht Steve Jobs, kes on ise öelnud nii: „Me teeme panuse oma visioonile ja parem see, kui teha „mina ka” tüüpi tooteid. Las seda teevad mõned teised firmad. Meie jaoks on kõige tähtsam juba järgmine unistus.”. Apple’i eesmärk ongi seni olnud luua uusi, imelisi ja häid tooteid, mis võiksid inimestele meeldida. Just nimelt võiksid, sest, ka siin on olnud Apple’i seisukoht pigem see, et kliendi arvamust pole mõtet küsida, sest klient ei ole oma soovides püsiv, kliendi tahtmised ja ootused tootele muutuvad pidevalt ning seetõttu tuleb luua n-ö tuleviku toodet, mis võiks vastata kliendi ootustele homme.
Apple’i on kahtlematult pannud oma toodete väljatöötamisel suurt rõhku nende välimusele ja nii nagu tegijal ikka juhtub, on ka nii mõnigi uus toode saanud kehva vastuvõtu osaliseks just seetõttu, et kas on disainiga üle pingutatud või on siis unustatud koos hea disainiga pakkuda ka head töökindlust. Sellised apsakad aga muudavad kasutajad kõhklevaks. Viie suurema ebaõnnestunud tootena võiks ennekõike nimetada 1981. aastal välja tulnud Apple III, mis oli mõeldud firmade tööarvutiks aga riistvara jupsimise tõttu kaotas selle turu IBM PC-le, 1998. aastal turule toodud hokilitri moodi hiirt, mis mõnede arvates oli hea aga teiste arvates hävitas kasutajate randmeid, 2000. aastal valminud kuubikujulist arvutit The Cube, mis sai küll disainiauhindu, kui peale selle ei suutnud rohkem midagi pakkuda, 2007. aastal koos Motorolaga loodud iTunsi telefon ROKR, mis telefonina oli tore aga muusikamängijana jäi iPodile kõvasti alla, ning viimaks ka 2007. aastal ilmunud Apple TV, mis polegi mitte päris teler, vaid pigem multimeediapanka/netiarvutit asendav seade teleri juurde.
Vaieldamatult on aga Apple’l rohkem õnnestunuid tooteid ja osa neist võib pidada lausa revolutsioonilisteks teerajajateks. Legendaarsed on Apple esimesed arvutid Apple I (1976) ja II ning maailma esimene graafilise kasutajaliidesega Lisa (1983). NeXT Computer’ilt (1989) on pärit tänase OS X-i ja iOS-i koodi algmaterjal, uuenduslikud olid lihtsalt kasutatav arvuti ja kuvari sümbioos iMax (1996), maailma esimene tõeliselt edukas kaasaskantav muusikamängija iPod (2001), maailma esimene tõeliselt edukas legaalse muusika müümise paik internetis iTunes (2003), esimene lihtne ja lõbus nutitelefon iPhone (2007) ning loomulikult ei saa mainimata jätta ka tahvelarvuti moodi toodet iPad’i (2010), mis muutis paljude inimeste arusaama arvutitest igaveseks.
Ajakirja DIGi testide võitjad on sageli olnud just Apple’i tooted. Nii näiteks oli nende viimase MP3 testi võitja 2009. aastal iPod Shuffle kolmanda põlvkonna mudel. Kiideti tema kergust, head heli, nuppude paigutust kõrvalapi juhtme küljes. Eriti vingeks peeti aga seda, et ühe nupuvajutusega teatab pleier loo pealkirja ja esitaja, mida teise tootjad polnud veel suutnud järele teha. Samal ajal soovitas ajakiri osta vaid Apple’i MP3 mängijaid, parimaks ostuks peeti iPod Nano, mis ostusoovituses kolmandaks paigutunud testivõitjat lõi hinnaga, teisel kohal oli iPod Touch. 2011. aastal oli ostusoovituste esikolmikus ikka veel 2 Apple’i mudelit – esikohal ägeda ruudukujulise disiniga, kuid samas mugav iPod Nano 6G, teise koha omanik oli iPod Touch 4G, mille kohta väideti, et tegemist on täiusliku meediamängijaga, mis jääb alla vaid nutitelefonidele.
2011. aasta sülearvutite ostusoovituses oli kõrgeima positsiooni omandanud Macbook Air 13 tolli, mille iseloomustuseks öeldi – õhuke (vaid 1,7 cm paks), kiire, kerge (1,35 kg), väga kvaliteetselt ehitatud ning Apple’i kohta uskumatult mõistliku hinnaga. Macbook Air’i kohta väideti koguni, et see on hetkel maailma parim sülearvuti. Tegemist on tõesti nii tipptasemel funktsionaalsuse, kui ka meeldiva disainiga tootega, mis võlub nii tõsiste ja tegusate, kui peenema ilutunnetusega ostjate südameid. Funktsionaalsuse poole pealt on sellel mudelil märkimisväärseteks omadusteks 1440 x 900-piksline LED ekraan, väga hea valgustusega klaviatuur, Core i5 protsessor, kõvaketta asemel kiire välkmälu, tugevast alumiiniumist korpus, üle 5 tunni kestev aku ja ventilaator mida 99% ajast üldse kuulda ei ole. Ainsate puudustena võib märkida mittesobivust arvutimängude huvilistele (graafikakaart ei ole selleks piisavalt kiire), DVD seadme puudumist ja vaid kahe USB-pordi olemasolu. Tahvelarvutite kategoorias võidutseb 2011. aastal ostusoovitustes aga kindlalt Apple iPad 2 16 GB Wi-Fi, mis edestab kaugelt kõiki teisi konkurente.
Vaadates kuivõrd edukad on olnud paljud Apple’i tooted läbi aegade, võib julgelt väita, et Apple’i puhul pole siiski päris õige väide, et Apple’i toodete puhul esineb kas funktsionaalsus või disain. Õige sidesõna nende kahe vahel on ikka ja, ja seda vaatamata müstilisele aurale, mis Apple’i firmat ümbritseb. Inimesed teavad, mis on hea.
Loodetavasti ei olnud meie hulgast lahkunud Steve Jobs siiski ainuke visionäär Apple’is ning firma jätkab oma imago vääriliselt ka tulevikus luues jätkuvalt nii innovatiivset funktsionaalsust kui ka haaravat disaini.
Loogiline oleks oodata, et need kaks, funktsionaalsus ja disain, käivad käsikäes, et tooted on võimelised täitma seda funktsiooni, milleks nad on loodud (ehk siis on funktsionaalsed) ja nende kujundamisel on lähtutud põhimõttest muuta tooted senistest lihtsamateks, huvitavamateks, turvalisemateks, loodussäästlikumateks, ning anda neile parem väljanägemine ning suurem kasutusmugavus (ehk siis on hea disainiga). Kui muud IT-tooteid väljatöötavad firmad üritavadki neid eemärke paralleelselt ja tasakaalukalt järgida, et kliente mitte pahandada ja turuosa võita, siis Apple eristub siin selgelt oma ülejäänud konkurentidest. Apple on vist tõesti selline unikaalne firma, mille puhul võib tekkida õigustatud küsimus, kas firma peamine eesmärk on tagada toote parim funktsionaalsus või on esiplaanil hoopis disain. Kindel on ainult üks, selle firma puhul ei ole olnud omanike eesmärgiks mitte raha, vaid soov luua midagi uut ja tunda oma tööst rahuldust.
Kui muude firmade toodete puhul räägitakse ennekõike müügimahtudest, toodete funktsionaalsusest, hinnast, kasumist, siis Apple’i puhul on huvi fookus suunatud pigem sellele, et milline see uus toode välja näeb, mida uut teeb, kuidas maailma muudab. Väga suures osas on Apple’i innovaatilise ja mängleva imago taga firma looja ja karismaatilne juht Steve Jobs, kes on ise öelnud nii: „Me teeme panuse oma visioonile ja parem see, kui teha „mina ka” tüüpi tooteid. Las seda teevad mõned teised firmad. Meie jaoks on kõige tähtsam juba järgmine unistus.”. Apple’i eesmärk ongi seni olnud luua uusi, imelisi ja häid tooteid, mis võiksid inimestele meeldida. Just nimelt võiksid, sest, ka siin on olnud Apple’i seisukoht pigem see, et kliendi arvamust pole mõtet küsida, sest klient ei ole oma soovides püsiv, kliendi tahtmised ja ootused tootele muutuvad pidevalt ning seetõttu tuleb luua n-ö tuleviku toodet, mis võiks vastata kliendi ootustele homme.
Apple’i on kahtlematult pannud oma toodete väljatöötamisel suurt rõhku nende välimusele ja nii nagu tegijal ikka juhtub, on ka nii mõnigi uus toode saanud kehva vastuvõtu osaliseks just seetõttu, et kas on disainiga üle pingutatud või on siis unustatud koos hea disainiga pakkuda ka head töökindlust. Sellised apsakad aga muudavad kasutajad kõhklevaks. Viie suurema ebaõnnestunud tootena võiks ennekõike nimetada 1981. aastal välja tulnud Apple III, mis oli mõeldud firmade tööarvutiks aga riistvara jupsimise tõttu kaotas selle turu IBM PC-le, 1998. aastal turule toodud hokilitri moodi hiirt, mis mõnede arvates oli hea aga teiste arvates hävitas kasutajate randmeid, 2000. aastal valminud kuubikujulist arvutit The Cube, mis sai küll disainiauhindu, kui peale selle ei suutnud rohkem midagi pakkuda, 2007. aastal koos Motorolaga loodud iTunsi telefon ROKR, mis telefonina oli tore aga muusikamängijana jäi iPodile kõvasti alla, ning viimaks ka 2007. aastal ilmunud Apple TV, mis polegi mitte päris teler, vaid pigem multimeediapanka/netiarvutit asendav seade teleri juurde.
Vaieldamatult on aga Apple’l rohkem õnnestunuid tooteid ja osa neist võib pidada lausa revolutsioonilisteks teerajajateks. Legendaarsed on Apple esimesed arvutid Apple I (1976) ja II ning maailma esimene graafilise kasutajaliidesega Lisa (1983). NeXT Computer’ilt (1989) on pärit tänase OS X-i ja iOS-i koodi algmaterjal, uuenduslikud olid lihtsalt kasutatav arvuti ja kuvari sümbioos iMax (1996), maailma esimene tõeliselt edukas kaasaskantav muusikamängija iPod (2001), maailma esimene tõeliselt edukas legaalse muusika müümise paik internetis iTunes (2003), esimene lihtne ja lõbus nutitelefon iPhone (2007) ning loomulikult ei saa mainimata jätta ka tahvelarvuti moodi toodet iPad’i (2010), mis muutis paljude inimeste arusaama arvutitest igaveseks.
Ajakirja DIGi testide võitjad on sageli olnud just Apple’i tooted. Nii näiteks oli nende viimase MP3 testi võitja 2009. aastal iPod Shuffle kolmanda põlvkonna mudel. Kiideti tema kergust, head heli, nuppude paigutust kõrvalapi juhtme küljes. Eriti vingeks peeti aga seda, et ühe nupuvajutusega teatab pleier loo pealkirja ja esitaja, mida teise tootjad polnud veel suutnud järele teha. Samal ajal soovitas ajakiri osta vaid Apple’i MP3 mängijaid, parimaks ostuks peeti iPod Nano, mis ostusoovituses kolmandaks paigutunud testivõitjat lõi hinnaga, teisel kohal oli iPod Touch. 2011. aastal oli ostusoovituste esikolmikus ikka veel 2 Apple’i mudelit – esikohal ägeda ruudukujulise disiniga, kuid samas mugav iPod Nano 6G, teise koha omanik oli iPod Touch 4G, mille kohta väideti, et tegemist on täiusliku meediamängijaga, mis jääb alla vaid nutitelefonidele.
2011. aasta sülearvutite ostusoovituses oli kõrgeima positsiooni omandanud Macbook Air 13 tolli, mille iseloomustuseks öeldi – õhuke (vaid 1,7 cm paks), kiire, kerge (1,35 kg), väga kvaliteetselt ehitatud ning Apple’i kohta uskumatult mõistliku hinnaga. Macbook Air’i kohta väideti koguni, et see on hetkel maailma parim sülearvuti. Tegemist on tõesti nii tipptasemel funktsionaalsuse, kui ka meeldiva disainiga tootega, mis võlub nii tõsiste ja tegusate, kui peenema ilutunnetusega ostjate südameid. Funktsionaalsuse poole pealt on sellel mudelil märkimisväärseteks omadusteks 1440 x 900-piksline LED ekraan, väga hea valgustusega klaviatuur, Core i5 protsessor, kõvaketta asemel kiire välkmälu, tugevast alumiiniumist korpus, üle 5 tunni kestev aku ja ventilaator mida 99% ajast üldse kuulda ei ole. Ainsate puudustena võib märkida mittesobivust arvutimängude huvilistele (graafikakaart ei ole selleks piisavalt kiire), DVD seadme puudumist ja vaid kahe USB-pordi olemasolu. Tahvelarvutite kategoorias võidutseb 2011. aastal ostusoovitustes aga kindlalt Apple iPad 2 16 GB Wi-Fi, mis edestab kaugelt kõiki teisi konkurente.
Vaadates kuivõrd edukad on olnud paljud Apple’i tooted läbi aegade, võib julgelt väita, et Apple’i puhul pole siiski päris õige väide, et Apple’i toodete puhul esineb kas funktsionaalsus või disain. Õige sidesõna nende kahe vahel on ikka ja, ja seda vaatamata müstilisele aurale, mis Apple’i firmat ümbritseb. Inimesed teavad, mis on hea.
Loodetavasti ei olnud meie hulgast lahkunud Steve Jobs siiski ainuke visionäär Apple’is ning firma jätkab oma imago vääriliselt ka tulevikus luues jätkuvalt nii innovatiivset funktsionaalsust kui ka haaravat disaini.
Essee nr.2
Kuidas globaalses infoühiskonnas jääda eestlaseks?
Iseenesest ei ole ju selles midagi halba, kui teiste rahvaste kultuuri ja kombeid tundma õpitakse ning parimaid tavasid ja oskusi teistelt üle võetakse või keelt võõrlaenudega teatud piires rikastatakse. Nii on see toimunud juba aastatuhandeid ja inimühiskond on sellest kokkuvõttes pigem võitnud. Samas pole aga kahtlustki, et globaliseerumine tänapäeva mastaapides võimendatuna infoühiskonna poolt pakutavate eksponentsiaalselt kasvavate infotehnoloogiliste võimalustega, avaldab enneolematut survet kultuurilise mitmekesisuse säilimisele üldisemalt ja kitsamalt mõjub lausa hävitavalt väikerahvaste keelele ja identiteedile.
Globaliseeruvas infoühiskonnas ei ole vaja riikidel oma mõjuvõimu laiendamiseks sõjaväega riigipiire ületada ja vastaste verd valada – võitlus käib hoopis peenemal ja tsiviliseeritumal moel ning võitja on see, kellel on võimsam majandus ning oskus infot toota ja levitada. Esimesena võetakse omaks domineeriv keel ning seejärel sulandutakse märkamatult teise kultuuriruumi ja unustatakse oma rahvus, kui eluliselt mitteoluline asjaolu. Loomulikult on selles lahingus eelis suurriikidel, eriti nendel, kes on juba varem n-ö ”traditsioonilisel viisil” oma keelt ja kultuuri üle maailma laiali külvanud ning olnud seejuures piisavalt nutikad, et mitte takistada oma keele arengut lihtsustumise, so kergelt õpitavuse, suunas. Seega ei ole üllatav, et just inglise keel on saanud juhtivaks globaliseerumise ja infolevi keeleks. Inglise keele pealetungi on üritanud meeleheitlikult tõrjuda näiteks prantslased, kel on inglastega analoogsed maailmavallutuslikud saavutused minevikust ette näidata, suur rääkijate hulk ja piisavalt raha, et jõulist propagandakampaaniat oma keele levitamiseks läbi viia, kuid võimalust edu saavutada torpedeerib silmnähtavalt prantsuse keele kohmakas grammatika ning raske hääldus.
Eestlastel ei ole mitte väiksematki võimalust prantslaste moel inglise keelega võistelda, ei ole meil ei võimsat majandust, ei suurt rääkijate hulka ega ka keele grammatilist lihtsust. Inglise keel tulvab Eesti noorteni kõigist meediakanalitest ja lõpututest internetiavarustest. Ühe korraliku infoühiskonna noore aksessuaaride hulka kuuluvad lahutamatult läpparid, moblad, iPad-id, iPhone-d, iPod-id jne. Noor ei pea sõpradega suhtlemiseks toast väljuma – valdav osa suhtlusest toimub „on-line”, kas siis MSN-is, Facebook-is või mõnes muus suhtlusportaalis. Järjest enam tulevasi abikaasasid kohtub esimest korda just virtuaalmaailmas. Aga nagu ei ole tänapäeva noori võimalik ette kujutada ilma infotehnoloogiliste vidinateta, ei ole ka võimalik ette kujutada tänapäeva infotehnoloogiat ilma inglise keeleta. Seega on inglise keel muutunud noorte jaoks eluliselt vajalikuks oskuseks. Arvutiprogrammide kasutajaliideste eestindamine pole erilist populaarsust saavutanud, põhjuseks eesti keelse oskussõnavara piiratus. Tundmatuid uudissõnu täispikitud eesti keelsed kasutajaliidesed tunduvad võõristavad ja sama arusaamatud nagu Hiina hieroglüüfid. Nii, et isegi kui eesti keelne alternatiiv on olemas, eelistatakse ikkagi inglise keelset. Arvukad inglise keelsed väljendid ja arvutialased terminid on leidnud kindla koha eesti kõne- ja ka kirjakeeles ning protsess jätkub.
On kurb vaadata kuidas noorema põlvkonna eestlased minetavad tasapisi oskust oma emakeeles suhelda. Keelespetsialistid on mures, sest isegi kõrgharitud noored ei oska enam end eesti keeles korralikult väljendada. Umbes 40 protsenti ülikooli esmakursuslastest on üsna tagasihoidliku funktsionaalse eesti keele oskusega ehk neil on raskusi suulisest ettekandest põhisõnumi leidmisega või oma mõtete selge, konkreetse ja struktureeritud kirjaliku esitamisega. Samas ei ole noorte eesti keele oskuse allkäigu põhjus sugugi ainult inglise keele jõuline pealetung. „On-line” suhtlemisel ei ole oluline kirjakeele perfektne valdamine ja mõtete selge väljendamine, tähtis on teksti tippida kiiresti ning seega kinnistuvad mälus paratamatult poolikud laused, lühendatud vigased sõnad, kummalised lühendid, släng. Veelgi tõsisem mure on aga kiire tehnoloogilise arenguga kaasnenud infouputus, mis tekitab tõsist kahju inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele. Inimese võime töödelda informatsiooni ei ole kahjuks kasvanud samasuguse kiirusega nagu on kasvanud info hulk. Tänapäeval genereeritakse maailmas ühe aastaga rohkem unikaalset infot kui eelneva 5000 aasta jooksul kokku. On ka öeldud, et näiteks New York Times-i ühe nädala väljaanded sisaldavad rohkem informatsiooni, kui koges terve elu jooksul 18. sajandil elanud inimene. Meie võime lugeda teksti, vaadelda pildikujundeid ja kuulata helisid ning haista on paraku suures osas samasugused nagu see oli Rooma senaatoritel või keskaegsetel õpetlastel. Toimunud on teatud mõttes isegi taandareng, mille põhjused peituvad müras, stressis ja info ülekülluses. Pealekasvav netipõlvkond pääseb küll kiiremini ja lihtsamalt infole ligi ja võiks seetõttu olla haritum kui kunagi varem, kuid see ei ole nii. Tänaste noorte tähelepanu on fragmenteeritud, nad tegelevad kogu aeg mitme asjaga korraga, sh ka räägivad ja suhtlevad mitmes kanalis korraga. Noortel on keskendumisraskused, mis viivad selleni, et nad suudavad korraga vastu võtta üha väiksemaid infokilde.
Samas pakub globaliseeruv infoühiskond ka positiivseid võimalusi, mida ei ole kunagi varem olnud ja mida saaks ka eesti keele ja kultuuri rahvusvahelisel tutvustamisel ära kasutada. Inglise keele oskus avab inimestele uksed kogu maailma ning infotehnoloogilised vahendid võimaldavad ustest läbi minna ka kodust füüsiliselt lahkumata. Nii on eesti noortel võimalik asuda õppima parimatesse kõrgkoolidesse välismaal, tippspetsialistidel töötada kõrgepalgalistel kohtade globaalse haardega organisatsioonides, väiksema haridustasemega inimestel aga teenida korralikku tasu kasvõi koristajana mõnes muus riigis. Enam ei ole kodumaaga sideme katkemine välismaale elama asunute jaoks paratamatu. Läbi interneti on alati võimalus pidada aktiivset sidet oma kodustega ja igapäevaselt jälgida arenguid Eestis. Lisaks on ka oluline osa eesti kultuurist juba „kolinud virtuaalkeskkonda”, paikneb elektroonilistes arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes. Infotehnoloogia areng on seega muutnud eesti kultuuri kättesaadavaks kõigile kohapeal ja ka huvilistele maailmas. Veel ühte globaliseerumise positiivse võimalust nähakse Eesti säästva arengu riiklikus strateegias „Säästev Eesti 21„ seda, et vastureaktsioonina üleilmastumisele tugevnevad lokaalsed ja regionaalsed püüdlused eristuda maailmas levivatest mallidest, väärtustada kohalikku keelt ja kultuuri, lõimida globaalset ja kohalikku. Piirkonnad ja riigid, kellel oma eripära kultiveerimine paremini õnnestub, saavad sellest olulise konkurentsieelise.
Seega kokkuvõtlikult ei pruugi tähenda globaliseeruv infoühiskond veel eesti kultuuri ja keele paratamatut hääbumist, vaid vastupidi, see võib avada meile uusi võimalusi. Selleks, et võimalusi mitte käest lasta, tuleb meil muidugi kõvasti pingutada.
Essee nr.1
Kuidas valida digitaalset fotoaparaati.
Digitaalsed fotoaparaadid võib laias laastus jagada järmistesse gruppidesse : kompaktkaamerad, vahetatavate objektiividega kompaktkaamerad ehk hübriidkaamerad ja lõpuks peegelkaamerad. Nendes gruppides on veel omakorda erinevaid variante, mida tuleks kaaluda, et leida just see õige kaamera, mida vaja. See esmane grupeerimine on siis tehtud sensori suurus järgi, mis on üks olulisemaid komponente digitaalse fotoaparaadi puhul. Kui enne digiajastut pildistati fotofilmile, siis nüüd asendab seda elektrooniline sensor. Sensori suurusest ja kvaliteedist sõltub väga palju millise lõpptulemuse me saame. Sensor koosneb imepisikestest valgustundlikest osakestest, mis läbi objektiivi langenud valguse kinni püüavad ning info selle kohta protsessorile edastavad. Mida rohkeim neid osakesi on, seda rohkem on (mega)piksled. Viimastel aastatel ongi kaameratootjad pidevalt suurendanud sensorite megapiksleid. Kallimate peegelkaamerate puhul on see õigustatud ja annab ka häid tulemusi. Kuid odavkaamerate puhul käib lihtsalt megapiksliralli , kuna enamus tarbijaid on arvamusel, et mida rohkem megapiksleid seda parem ja tihti ostavad ka kaamera ainult sellele numbrile tuginedes. Ja tootjad on sellega kaasa läinud ning lisavadki igal aastal megapiksleid juurde aga sensori suurus jääb samaks. Samas kuna odavseebika sensor on niigi väga väike ja kui need valgustundlikud osakesed tehakse väga pisikeseks, siis tekib ka digimüra pildile juurde. Fotofilmil oli kaadri suurus 36x 24 mm. Sellise suurusega sensorit kasutatakse nn täiskaadriga kaamerate puhul ja sellised peegelkaamerad on kõige kallimad. Kõigepealt peaks endale selgeks tegema, millist kaamerat sul tegelikult vaja on, mida sa kõige rohkem pildistad ja milliseid funktsioone vajad. Kui on tahtmine tõsisemalt fotograafiaga tegeleda ja maksimaalne pildikvaliteet on tähtis, siis peaks vaatama peegelkaamerate või hübriidkaamerate poole. Nende puhul on eeliseks suur sensor, mis tagab parema pildikvaliteedi ja võimaluse ka hämaras korralikke pilte teha. Teine eelis on objektiivide vahetamise võimalus, et leida iga olukorra jaoks sobiv lahendus. Samas kui tavaline peegelkaamera tundub liiga suur ja kohmakas, siis on võimalik hankida hübriidkaamera, mis on praktiliselt sama kvaliteeditasemega aparaat, aga tunduvalt väiksemate mõõtmetega kuna peegel on kaamerast ära jäetud. Kui otsus on tehtud peegelkaamera või hübriidi kasuks, siis kuna mudelivalik on üsna suur, tuleks hakata neid võrdlema ja omale vajalike funktsioonidega ja tehniliste parameetritega kaameraid välja valima, et siis nendest omakorda sobivaim välja valida. Abiks on siin kindlasti internet asjatundjate ülevaadete ja näidipiltidega. Siis muidugi sõprade ja tuttavate arvamused aga lõpuks tuleks ikkagi neid kaameraid ka reaalselt proovida käes hoida, siin ei saa keegi teine kui pildistaja ise otsustada, kas see kaamera istub käes hästi või halvasti, on ta liiga kerge või raske ja kas nupud asuvad ikka sobivates kohtades, või on see kaamera disainitud teistsuguse käega inimestele. Tavaliselt on nii, et mida kallim kaamera, seda kiirem on ka kaamera teravustamine ja kaadrite arv sekundis, mida kaamera suudab mälukaardile jäädvustada. Kui on plaanis lisaks videot filmida, peaks ka selle funktsiooniga lähemalt tutvuma, et kas saab filmida full hd resolutsiooniga, kas on võimalik suumida filmimise ajal, kas automaatteravustamine on piisavalt kiire, kas heli on võimalik salvestada stereona jne. Kui on ikkagi vaja pidevalt pildistada sporti ja kiiresti liikuvaid objekte, siis peaks üheks väga heaks kandidaadiks olema selline suhteliselt uus lahendus nagu poolläbipaistva peegliga peegelkaamera, mis suudab väga kiiresti teravustada ja sarivõtet teha, tänu sellel, et peeglit ei pea üles tõstma pildistamisprotsessis. Peegel- ja hübriid kaamerat ostes tuleb arvestada, et see on terve süsteem – kaamerakere valikul tuleb arvestada, et selle ümber tuleb ehitada terve süsteem, kuhu ei sobitu mitte kõik lisad. Tuleks uurida, milliseid lisasid ja millise hinnaga väljavalitud kaamerale saada on. Üksikuid komponente saab küll hiljem paremate vastu välja vahetada, kogu süsteemi teise vastu vahetamine on aga küllalt kallis. Algselt on ju karbis kaasa vaid kõige lihtsam objektiiv, kohe tuleks juurde osta kott, mälukaart ja objektiivipuhastusvahendid. Nende kaamerate juures saab ka ise käsitsi kõiki pildistamisseadeid muuta, mida ei saa teha tavalise kompaktkaameraga. See tähendab, et on olemas manuaalreziim, kus absoluutselt kõik seaded määrab kasutaja, samuti ka avapõhine ja säripõhine pildistamisreziim. Kui enamus kompaktkaameraid suudab pildistada vaid JPEG- formaadis, ehk siis pakkimiskadudega, siis peegelkaamerate puhul kasutatakse enamasti RAW- formaati. Sel puhul on kogu pildiinfo meil failis olemas ja seda fotot saab fototöötlusprogrammis sobivaks tuunida. Kui aga kõige sellega mässata ei viitsi – siis jääb üle hakata kompaktkaamerat valima. Tavalise kompaktkaamera sensor on 5,7 x 4,2 mm ja sellega saab suhteliselt häid pilte küllaldase valgusega pildistamisel. Kui on aga tahtmine veidi paremat kvaliteeti saada, siis üksikud kompaktkaamerad on ka veidi suurema sensoriga – 7,6 x 5,7 mm. Järgmise sammuna võiks tutvuda kaamera objektiivi andmetega, sest sellest sõltub millise kvaliteediga valgus sensorini jõuab. Eelistada võiks objektiivi millel on suurem ava, ehk siis nn „valget objektiivi“. Ava näitab kui palju valgust objektiiv läbi laseb. Mida suurem ava, seda väiksem number (nt f/1,8 on suurem kui f/5,6). Mida suurem ava, seda hämaramas saab pilti teha. Paraku tähendab suurem ava ühtlasi kallimat objektiivi. Ava abil saab muuta ka pildi teravussügavust. Kompaktkaamerate grupis on veel üks alaliik, mida nimetatakse vahel ka pseudopeegelkaamerateks kuna nad näevad väliselt samasugused välja aga on siiski väikese sensoriga kompaktkaamerad, millele on lisatud võimas suum, isegi kuni 36 korda. Osadel uutel kompaktkaameratel on ka tänu kiirele sensorile selline lisafunktsioon nagu aegluubis video, kahjuks küll väga väikese resolutsiooniga. Eks see lõpliku valiku tegemine on üsnagi raske – kas eelistada lihtsust ja kompaktsust ning kaotada kvaliteedis või siis eelistada rasket kaamerakotti aga parimat pildikvaliteeti.
Sunday, December 11, 2011
13. loeng – autoriõigused
Oma teose, foto kassitapust ronimas võrkaial ja betoonmüüritisel, avaldasin Flickr.com'is: http://www.flickr.com/photos/71818807@N07/6487925185/in/photostream. Selleks ei kulunud palju aega. Üllatav oli, et Flickr suutis tuvatastada, mis kuupäeval pilt oli tehtud ja millise kaamraga. Ebaameeldiv avastus oli, et Flickr'i otsing ei näita äsja loodud kasutaja pilte ning, et üles pandud pilte peab olema vähemalt viis selle jaoks. Info selle kohta oli ka veel ära peidetud.
Flickr ei ole just kõige suurepärasem, kuid ajab asja ära.
Järgmisena tutvusin SlideShare keskkonnaga. Tegin omale kasutaja ja panin üles ühe esitluse. Kõik käis lihtsalt. Esitlust polnud õnneks ka väga keeruline maha võtta. Keskkond tundus asjalik, kasutajasõbralik.
Vikipeediasse artiklit kirjutama ei hakanud, kuid muidu kasutan seda keskkonda igapäevaselt. Vikipeedia on üldse üks kasulikumaid lehti, mis viimasel ajal välja mõeldud.
beta.wikiversity.org on e-ülikool, mis sisaldab täielikke aine kursuseid. Leidsin sealt Inga Petuhhova Pythoni kursuse. Kuna võtan ise sel semestril seda kursust, oli huvitav võrrelda kuidas sama aine näeb välja e-õppe ainena.
wikimedia.org on värav wikimedia osadele. Sealt on mugav minna kuhu vaja. Varem ei teadnudki, et wikimedial on nii palju osi. Wikiquote tundus väga huvitav ja asjalik.
Veebileht autor.ee annab väga hea ülevaate praktiliselt kõigist autoriõigustega seotud küsimustest.
Creativecommons.org annab ülevaate heategevusliku ja annestustel põhineva korporatsiooni toimimisest ja autoriõiguskaitsega seotud teenustest. Leht pakub ka eesti keelset informatsiooni ja abi omale sobiva litsentsi valimisel
p2pu.org tundus mitte tõsiselt võetava lehena. Enda jaoks ma sealt midagi asjalikku ei leidnud. Teoreetiliselt peaks toetama veebipõhist õpet, kuid näiteks jaapani keele õppegrupi alt leidsin ainult jaapani tähestiku video ja grammatika link viis millegipärast inglise keele grammatikani.
koolielu.ee on mõeldud kitsale sihtgrupile - õpetajatele. Mina pedagoogiks ei õpi, seega ei leidnud sealt midagi enda jaoks.
lemill.net'is on õppematerjalid ja igasugused testid, tudengitele seal palju ei leidunud. Rohkem põhikooli ja keskkooli materjalid. Siiski paar huvitavat dokumenti psühholoogia kohta leidsin.
oercommons.org'is on väga lai valik õppematerjale ja palju muud (õpetlikud mängud, huvitavad artiklid). Materjalide kogus on ka suur. Materjal on hästi liigitatud.
ocw.mit.edu aadressil on väga võimas andmebaas õppematrejalidest, sh audio ja video failid.
soundcloud.com/creativecommons pole minu arust hea veebileht, ma pole ka eriline muusikahuviline. Lehel ei leidnud, et oleks võimalust valida muusikastiile.
ccmixter.org tundub hea leht muusika kuulamiseks.
Flickr ei ole just kõige suurepärasem, kuid ajab asja ära.
Järgmisena tutvusin SlideShare keskkonnaga. Tegin omale kasutaja ja panin üles ühe esitluse. Kõik käis lihtsalt. Esitlust polnud õnneks ka väga keeruline maha võtta. Keskkond tundus asjalik, kasutajasõbralik.
Vikipeediasse artiklit kirjutama ei hakanud, kuid muidu kasutan seda keskkonda igapäevaselt. Vikipeedia on üldse üks kasulikumaid lehti, mis viimasel ajal välja mõeldud.
beta.wikiversity.org on e-ülikool, mis sisaldab täielikke aine kursuseid. Leidsin sealt Inga Petuhhova Pythoni kursuse. Kuna võtan ise sel semestril seda kursust, oli huvitav võrrelda kuidas sama aine näeb välja e-õppe ainena.
wikimedia.org on värav wikimedia osadele. Sealt on mugav minna kuhu vaja. Varem ei teadnudki, et wikimedial on nii palju osi. Wikiquote tundus väga huvitav ja asjalik.
Veebileht autor.ee annab väga hea ülevaate praktiliselt kõigist autoriõigustega seotud küsimustest.
Creativecommons.org annab ülevaate heategevusliku ja annestustel põhineva korporatsiooni toimimisest ja autoriõiguskaitsega seotud teenustest. Leht pakub ka eesti keelset informatsiooni ja abi omale sobiva litsentsi valimisel
p2pu.org tundus mitte tõsiselt võetava lehena. Enda jaoks ma sealt midagi asjalikku ei leidnud. Teoreetiliselt peaks toetama veebipõhist õpet, kuid näiteks jaapani keele õppegrupi alt leidsin ainult jaapani tähestiku video ja grammatika link viis millegipärast inglise keele grammatikani.
koolielu.ee on mõeldud kitsale sihtgrupile - õpetajatele. Mina pedagoogiks ei õpi, seega ei leidnud sealt midagi enda jaoks.
lemill.net'is on õppematerjalid ja igasugused testid, tudengitele seal palju ei leidunud. Rohkem põhikooli ja keskkooli materjalid. Siiski paar huvitavat dokumenti psühholoogia kohta leidsin.
oercommons.org'is on väga lai valik õppematerjale ja palju muud (õpetlikud mängud, huvitavad artiklid). Materjalide kogus on ka suur. Materjal on hästi liigitatud.
ocw.mit.edu aadressil on väga võimas andmebaas õppematrejalidest, sh audio ja video failid.
soundcloud.com/creativecommons pole minu arust hea veebileht, ma pole ka eriline muusikahuviline. Lehel ei leidnud, et oleks võimalust valida muusikastiile.
ccmixter.org tundub hea leht muusika kuulamiseks.
Sunday, December 4, 2011
12. loeng. Digitaalfotograafia
Fotode tegemiseks on kasutatud digifotokat Olympos XZ-1 (ISO 100-6400, "valge" objektiiv, ava F1.8, zoom 4x, 10MP, lainurk 28 mm).
1) Pilt liikumatust objektist ruumis (fototõend veenäitude kohta majahaldurile esitamiseks).
Välgu peegeldus on pilti vaadates natuke häiriv. Pilt on tehtud vannitoas, tuled kül põlesid, kuid sellest jäi väheks, et korralikku pilti saada. Järgmine kord võib taskulambi ning statiiviga proovida pilti teha ja siis välgu maha võtta. Oma funktsiooni foto aga kahtlematult täidab, veenäidu numbrid on nähtavad ja teravad.
2) Pilt liikuvast objektist ruumis (koerad toas mänguhoos).
See liikumise pilt jäi veidi udune. Valgust oli toas vähe ja säriaeg jäi liiga pikaks koerte liikumiskiiruse kohta. Värvid on loomulikud, taustaobjektid teravad.
3)Pilt kiiresti liikuvast objektist õues (buss sõitmas Pirita teel).
Liikumise kohapealt jäi pilt kena, buss on üpriski terav. Pilti töötles kaamera ise kunstifiltriga. See töötlus ei ole hea, roosad pilved tumedate servadega jäävad liiga võõraks ülejäänud pildiga.
2) Pilt liikuvast objektist ruumis (koerad toas mänguhoos).
3)Pilt kiiresti liikuvast objektist õues (buss sõitmas Pirita teel).
Liikumise kohapealt jäi pilt kena, buss on üpriski terav. Pilti töötles kaamera ise kunstifiltriga. See töötlus ei ole hea, roosad pilved tumedate servadega jäävad liiga võõraks ülejäänud pildiga.
Saturday, November 26, 2011
11. loeng – Multimeedium kodus
DNSLA sertifikaadiga seadmed
Pikka otsimise peale leidsin kodus ühe seadme, mis on DNLA sertifikaadiga. See on mobiiltelefon Sony Ericsson Elm, mudel J10.
SonyEricsson Elm kannab märki GreenHeart™, mis tähistab keskkonda säästval viisil valmistatud toodet. SonyEricsson Elm on valmistatud taastöödeldud plastist ja on vaba ohtlikest kemikaalidest, ka töörežiimil üritab säästa energiat niipalju kui võimalik. Kuigi juba keskonnasõbralikkus iseeneset võib olla mõjuv argument just selle telefoni ostmiseks, on Elm'il ka muid häid omadusi.
Telefonil on väga kvaliteetne heli (sh omab mürakaitset), hästi peopessa sobiv voolujooneline kuju (mõõtmed 45 mm x 110 mm x 14 mm) ja ergonoomiline klahvistik, vibra alarm, kõneaega lubab tootja 10 tundi ja ooteaega 430 tundi, mälu on 270 MB ja lisaks on ka mälukaardi pesa (MicroSDHC). Ekraan ei ole siiski just kõige suurem (240 x 320 pixlit, 2.2 inchi) ja ei ole puutetundlik. Värvitoone on 262 000.
5 MP automaatfookusega kaamera produtseerib väga kvaliteetseid fotosid (suudavad võistelda ka üsna korralike fotoaparaatide fotodega) ja võimaldab laadida pilte näiteks arvutisse, blogidesse või veebilehtedele. Mobiilis on ka video salvestamise ja taasestamise võimalus. Salvestatud videod ei pruugi aga olla just kõige parema kvaliteediga (katkendlikud, kaetud mustade ruutudega).
Läbi Elm'i on lihtne hallata sotsiaalseid võrgustikke, liikumine Facebooki™, myspace’i™ ja Twitteri vahel on lihtne. Informatsiooni on võimalik varundada õhu kaudu veebilehel sonyericsson.com.
Telefonis töötavad Google™ otsing ja Google™ Maps, Wisepilot™, pööretehaaval navigeerimine aGPS-iga.
Muusikasõprade rõõmuks on telefonis korralik meediapleier (MP3-mängija) ja FM-raadio.
Elm ühildub Windows 7'ga, andmesideks kasutab Javat. Olemas on Bluetooth funktsioon.
Võimaldab saata ja vastu võtta SMS, EMS, MMS ning graafilisi sõnumeid. Komplekti kuulub vabakäeseade (Headset). Elm'il on liidestest olemas veel GPRS liides, EDGE liides, UMTS liides, WLAN liides.
Kokkuvõtlikult - telefon on muidu korralik, helistada saab, koolitööde tegemiseks saab kasutada (vt ka sissekannet 6.oktoobrist 6. loeng – Mobiilsete seadmete kasutamine ) jne aga selle konkreetse, minu kodus oleva, telefoniga on see jama, et ta kohati keeldub akut laadimast, ei teagi, kas viga on laadijas või telefonis. Sõpradele Elm'i just selle vea tõttu ei soovita. Telefoniga, mida pole võimalik laadida, pole ju midagi peale hakata.
Pikka otsimise peale leidsin kodus ühe seadme, mis on DNLA sertifikaadiga. See on mobiiltelefon Sony Ericsson Elm, mudel J10.
SonyEricsson Elm kannab märki GreenHeart™, mis tähistab keskkonda säästval viisil valmistatud toodet. SonyEricsson Elm on valmistatud taastöödeldud plastist ja on vaba ohtlikest kemikaalidest, ka töörežiimil üritab säästa energiat niipalju kui võimalik. Kuigi juba keskonnasõbralikkus iseeneset võib olla mõjuv argument just selle telefoni ostmiseks, on Elm'il ka muid häid omadusi.
Telefonil on väga kvaliteetne heli (sh omab mürakaitset), hästi peopessa sobiv voolujooneline kuju (mõõtmed 45 mm x 110 mm x 14 mm) ja ergonoomiline klahvistik, vibra alarm, kõneaega lubab tootja 10 tundi ja ooteaega 430 tundi, mälu on 270 MB ja lisaks on ka mälukaardi pesa (MicroSDHC). Ekraan ei ole siiski just kõige suurem (240 x 320 pixlit, 2.2 inchi) ja ei ole puutetundlik. Värvitoone on 262 000.
5 MP automaatfookusega kaamera produtseerib väga kvaliteetseid fotosid (suudavad võistelda ka üsna korralike fotoaparaatide fotodega) ja võimaldab laadida pilte näiteks arvutisse, blogidesse või veebilehtedele. Mobiilis on ka video salvestamise ja taasestamise võimalus. Salvestatud videod ei pruugi aga olla just kõige parema kvaliteediga (katkendlikud, kaetud mustade ruutudega).
Läbi Elm'i on lihtne hallata sotsiaalseid võrgustikke, liikumine Facebooki™, myspace’i™ ja Twitteri vahel on lihtne. Informatsiooni on võimalik varundada õhu kaudu veebilehel sonyericsson.com.
Telefonis töötavad Google™ otsing ja Google™ Maps, Wisepilot™, pööretehaaval navigeerimine aGPS-iga.
Muusikasõprade rõõmuks on telefonis korralik meediapleier (MP3-mängija) ja FM-raadio.
Elm ühildub Windows 7'ga, andmesideks kasutab Javat. Olemas on Bluetooth funktsioon.
Võimaldab saata ja vastu võtta SMS, EMS, MMS ning graafilisi sõnumeid. Komplekti kuulub vabakäeseade (Headset). Elm'il on liidestest olemas veel GPRS liides, EDGE liides, UMTS liides, WLAN liides.
Kokkuvõtlikult - telefon on muidu korralik, helistada saab, koolitööde tegemiseks saab kasutada (vt ka sissekannet 6.oktoobrist 6. loeng – Mobiilsete seadmete kasutamine ) jne aga selle konkreetse, minu kodus oleva, telefoniga on see jama, et ta kohati keeldub akut laadimast, ei teagi, kas viga on laadijas või telefonis. Sõpradele Elm'i just selle vea tõttu ei soovita. Telefoniga, mida pole võimalik laadida, pole ju midagi peale hakata.
Subscribe to:
Posts (Atom)