Kuidas globaalses infoühiskonnas jääda eestlaseks?
Iseenesest ei ole ju selles midagi halba, kui teiste rahvaste kultuuri ja kombeid tundma õpitakse ning parimaid tavasid ja oskusi teistelt üle võetakse või keelt võõrlaenudega teatud piires rikastatakse. Nii on see toimunud juba aastatuhandeid ja inimühiskond on sellest kokkuvõttes pigem võitnud. Samas pole aga kahtlustki, et globaliseerumine tänapäeva mastaapides võimendatuna infoühiskonna poolt pakutavate eksponentsiaalselt kasvavate infotehnoloogiliste võimalustega, avaldab enneolematut survet kultuurilise mitmekesisuse säilimisele üldisemalt ja kitsamalt mõjub lausa hävitavalt väikerahvaste keelele ja identiteedile.
Globaliseeruvas infoühiskonnas ei ole vaja riikidel oma mõjuvõimu laiendamiseks sõjaväega riigipiire ületada ja vastaste verd valada – võitlus käib hoopis peenemal ja tsiviliseeritumal moel ning võitja on see, kellel on võimsam majandus ning oskus infot toota ja levitada. Esimesena võetakse omaks domineeriv keel ning seejärel sulandutakse märkamatult teise kultuuriruumi ja unustatakse oma rahvus, kui eluliselt mitteoluline asjaolu. Loomulikult on selles lahingus eelis suurriikidel, eriti nendel, kes on juba varem n-ö ”traditsioonilisel viisil” oma keelt ja kultuuri üle maailma laiali külvanud ning olnud seejuures piisavalt nutikad, et mitte takistada oma keele arengut lihtsustumise, so kergelt õpitavuse, suunas. Seega ei ole üllatav, et just inglise keel on saanud juhtivaks globaliseerumise ja infolevi keeleks. Inglise keele pealetungi on üritanud meeleheitlikult tõrjuda näiteks prantslased, kel on inglastega analoogsed maailmavallutuslikud saavutused minevikust ette näidata, suur rääkijate hulk ja piisavalt raha, et jõulist propagandakampaaniat oma keele levitamiseks läbi viia, kuid võimalust edu saavutada torpedeerib silmnähtavalt prantsuse keele kohmakas grammatika ning raske hääldus.
Eestlastel ei ole mitte väiksematki võimalust prantslaste moel inglise keelega võistelda, ei ole meil ei võimsat majandust, ei suurt rääkijate hulka ega ka keele grammatilist lihtsust. Inglise keel tulvab Eesti noorteni kõigist meediakanalitest ja lõpututest internetiavarustest. Ühe korraliku infoühiskonna noore aksessuaaride hulka kuuluvad lahutamatult läpparid, moblad, iPad-id, iPhone-d, iPod-id jne. Noor ei pea sõpradega suhtlemiseks toast väljuma – valdav osa suhtlusest toimub „on-line”, kas siis MSN-is, Facebook-is või mõnes muus suhtlusportaalis. Järjest enam tulevasi abikaasasid kohtub esimest korda just virtuaalmaailmas. Aga nagu ei ole tänapäeva noori võimalik ette kujutada ilma infotehnoloogiliste vidinateta, ei ole ka võimalik ette kujutada tänapäeva infotehnoloogiat ilma inglise keeleta. Seega on inglise keel muutunud noorte jaoks eluliselt vajalikuks oskuseks. Arvutiprogrammide kasutajaliideste eestindamine pole erilist populaarsust saavutanud, põhjuseks eesti keelse oskussõnavara piiratus. Tundmatuid uudissõnu täispikitud eesti keelsed kasutajaliidesed tunduvad võõristavad ja sama arusaamatud nagu Hiina hieroglüüfid. Nii, et isegi kui eesti keelne alternatiiv on olemas, eelistatakse ikkagi inglise keelset. Arvukad inglise keelsed väljendid ja arvutialased terminid on leidnud kindla koha eesti kõne- ja ka kirjakeeles ning protsess jätkub.
On kurb vaadata kuidas noorema põlvkonna eestlased minetavad tasapisi oskust oma emakeeles suhelda. Keelespetsialistid on mures, sest isegi kõrgharitud noored ei oska enam end eesti keeles korralikult väljendada. Umbes 40 protsenti ülikooli esmakursuslastest on üsna tagasihoidliku funktsionaalse eesti keele oskusega ehk neil on raskusi suulisest ettekandest põhisõnumi leidmisega või oma mõtete selge, konkreetse ja struktureeritud kirjaliku esitamisega. Samas ei ole noorte eesti keele oskuse allkäigu põhjus sugugi ainult inglise keele jõuline pealetung. „On-line” suhtlemisel ei ole oluline kirjakeele perfektne valdamine ja mõtete selge väljendamine, tähtis on teksti tippida kiiresti ning seega kinnistuvad mälus paratamatult poolikud laused, lühendatud vigased sõnad, kummalised lühendid, släng. Veelgi tõsisem mure on aga kiire tehnoloogilise arenguga kaasnenud infouputus, mis tekitab tõsist kahju inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele. Inimese võime töödelda informatsiooni ei ole kahjuks kasvanud samasuguse kiirusega nagu on kasvanud info hulk. Tänapäeval genereeritakse maailmas ühe aastaga rohkem unikaalset infot kui eelneva 5000 aasta jooksul kokku. On ka öeldud, et näiteks New York Times-i ühe nädala väljaanded sisaldavad rohkem informatsiooni, kui koges terve elu jooksul 18. sajandil elanud inimene. Meie võime lugeda teksti, vaadelda pildikujundeid ja kuulata helisid ning haista on paraku suures osas samasugused nagu see oli Rooma senaatoritel või keskaegsetel õpetlastel. Toimunud on teatud mõttes isegi taandareng, mille põhjused peituvad müras, stressis ja info ülekülluses. Pealekasvav netipõlvkond pääseb küll kiiremini ja lihtsamalt infole ligi ja võiks seetõttu olla haritum kui kunagi varem, kuid see ei ole nii. Tänaste noorte tähelepanu on fragmenteeritud, nad tegelevad kogu aeg mitme asjaga korraga, sh ka räägivad ja suhtlevad mitmes kanalis korraga. Noortel on keskendumisraskused, mis viivad selleni, et nad suudavad korraga vastu võtta üha väiksemaid infokilde.
Samas pakub globaliseeruv infoühiskond ka positiivseid võimalusi, mida ei ole kunagi varem olnud ja mida saaks ka eesti keele ja kultuuri rahvusvahelisel tutvustamisel ära kasutada. Inglise keele oskus avab inimestele uksed kogu maailma ning infotehnoloogilised vahendid võimaldavad ustest läbi minna ka kodust füüsiliselt lahkumata. Nii on eesti noortel võimalik asuda õppima parimatesse kõrgkoolidesse välismaal, tippspetsialistidel töötada kõrgepalgalistel kohtade globaalse haardega organisatsioonides, väiksema haridustasemega inimestel aga teenida korralikku tasu kasvõi koristajana mõnes muus riigis. Enam ei ole kodumaaga sideme katkemine välismaale elama asunute jaoks paratamatu. Läbi interneti on alati võimalus pidada aktiivset sidet oma kodustega ja igapäevaselt jälgida arenguid Eestis. Lisaks on ka oluline osa eesti kultuurist juba „kolinud virtuaalkeskkonda”, paikneb elektroonilistes arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes. Infotehnoloogia areng on seega muutnud eesti kultuuri kättesaadavaks kõigile kohapeal ja ka huvilistele maailmas. Veel ühte globaliseerumise positiivse võimalust nähakse Eesti säästva arengu riiklikus strateegias „Säästev Eesti 21„ seda, et vastureaktsioonina üleilmastumisele tugevnevad lokaalsed ja regionaalsed püüdlused eristuda maailmas levivatest mallidest, väärtustada kohalikku keelt ja kultuuri, lõimida globaalset ja kohalikku. Piirkonnad ja riigid, kellel oma eripära kultiveerimine paremini õnnestub, saavad sellest olulise konkurentsieelise.
Seega kokkuvõtlikult ei pruugi tähenda globaliseeruv infoühiskond veel eesti kultuuri ja keele paratamatut hääbumist, vaid vastupidi, see võib avada meile uusi võimalusi. Selleks, et võimalusi mitte käest lasta, tuleb meil muidugi kõvasti pingutada.
No comments:
Post a Comment