Peatükis vaadeldakse Eesti T&A tegevuse ja -poliitikate üldisi probleeme, IKT-sektori ja IKT alase kõrghariduse spetsiifilisi probleeme, IKT alase praktikasüsteemi nõrkusi ja antakse soovitusi olukorra parandamiseks.
1) Eesti T&A tegevuse ja -poliitikate üldise probleemina nähakse ennekõike erasektori vähest osalemist T&A ning innovatsiooni alases tegevuses (põhjuseks riigi nõrk toetus ja T&A ning innovatsiooni kulukus), samas tõdetakse, et investeeringud arendustegevusse on ainus tootlikkuse ja ekspordi kasvu allikas. Teiseks tuuakse välja, et avaliku sektori poliitikate kujundamine ja koordineerimine on nõrgal tasemel. Senised poliitikad on suunatud suuresti teaduse praktilisele rakendamisele ja kommertsialiseerumisele, vaja oleks aga alandada ettevõtete kulusid, mis on seotud tehnoloogia ja oskuste uuendamisega ja uudse kasutamisega (ennekõike on vaja motiveeritud madalapalgalisi kõrgelt kvalifitseeritud insenere). Kolmandaks ei ole toetusmeetmed fokusseeritud võtmevaldkondade.
Soovitusena pakutakse välja, et vaja on majandussektorite järjepidevat monitooringut, mis keskenduks vastava sektori probleemidele, oleks sisendiks ministeeriumitele poliitikate kujundamisel, õppekavadele väljatöötamisel, praktika korraldamisel ning T&A projektide rahastamisel. Abi oleks ka konkreetsetest tehnoloogilistest programmidest, mis ulatuksid uutest interdistsiplinaarsetest õppekavadest kuni välisinvesteeringute kaasamise ja ekspordi toetamise skeemideni.
2) Eesti IKT sektori spetsiifilise probleemina nähakse kõigepealt inseneride ja teiste kõrgelt haritud spetsialistide vähesust (ettevõtetel on vaja liikuda lisandväärtuse ahelas ülespoole, odava tööjõuga allhanke pakkujatest teadmismahukama tootmise suunas). Samuti on IKT sektoris ettevõtete arengut piiravaks teguriks turu väiksus. Viimasele probleemile pakuks leevendust riigitellimuste suurendamine IKT valdkonnas ja avaliku sektori jaoks juba väljatöötatud lahenduste eksportimine. Kolmas takistus on vähene tegevus riistvara arenduses ja tootmises. Võimalus oleks interdistsiplinaarsete riistvarakomponentide arendamine, näiteks biomeditsiini valdkonnas.
3) Eesti IKT alase kõrghariduse spetsiifilise probleemidena on välja toodud, et Eesti IKT teadus koosnev ükskutest tippudest, rahvusvahelisel tasemel kaetakse vähe valdkondi. Siin oleks vajalik ühtsete teadus- ja õppestandardite kehtestamine ja järgimine, pideva järelkasvu tekitamine läbi kraadi- ja eriti doktoriõppe, tähelepanu pööramine külalisõppejõududele ja õppejõududele erasektorist. Teine oluline puudus on vähene interdistsiplinaarsus, spetsiifika puudumine ning riistvara, inseneriteaduse, disaini, graafika ja multimeedia nõrk esindatus õppekavades. Õppekavasid oleks vaja muuta lähtudes eelpool kirjeldatud monitooringusüsteemi väljunditest ja koostöös IKT sektori tööandjatega. Oluliselt on vaja muuta senist väga nõrka praktikasüsteemi.
4) IKT alse kutse- ja kõrghariduse praktikasüsteemi nõrkuseks on praktikaperioodi lühiajalisus ja sellest tulenevad liiga lihtsad ülesanded praktikandile. Ettevõtja lisariskide maandamiseks võiks kasutada struktuurfondide vahendeid. Ka kasutatakse IKT kõrghariduses liiga vähe praktilisi harjutusi ja rühmatööd.
5) IKT alase kutsehariduse spetsiifiliste soovitustena tuuakse välja näiteks õppejõudude ettevalmistuse ja hindamise süstemaatliseks muutmist, koolide vahelise koostöö parandamist, inglise keelsete ainete osa ja kvaliteedi tõstmist õppekavades ning eraettevõtete suuremat kaasamist.
